Tugevad etendused ja kaunis operaatoritöö tõstavad valgust ookeanide vahel, kuid seebiooperite kontseptsioonid ja ebaühtlane kirjutamine hoiavad seda tagasi.
Valgus ookeanide vahel saab alguse 1918. aastal, kui Tom Sherbourne (Michael Fassbender) asub Lääne-Austraalia väikelinna ranniku lähedal asuva saare majakavahina. Kuigi Tomit hoiatatakse ennetähtaegselt psühholoogilise koormuse eest, mis sellel tööl eelmise tuletornihoidjaga oli, võtab ta hästi tööle ja peab seda võimaluseks nautida rahu ja vaikust pärast aastaid kestnud võitlust I maailmasõjas - õigeaegselt, sõlmides pikaajalise lepingu. Tom loob isegi ühenduse oma tööandja tütre Isabeliga (Alicia Vikander) ja enne kui nad sellest aru saavad, on paar armunud ja abiellunud.
Ehkki paar elab hõlpsasti oma lihtsas, kuid samas õndsas elus ainult üksteisega mandrist eemal (ja kõigi seal elavate inimestega), ähvardavad nende raskused lapse saamisega nende õnne pealt maksta. Seejärel sekkub saatus, kui saarel peseb maha imikut vedav triivpaat ja südamest murtud Isabel palub Tomit - ja veenab lõpuks - Tomit nõustuma lapse omana ära andma. Kui nad aga saavad teada tõde lapse ja selle kohta, kust ta tuleb, seisavad paarid dilemma ees, mis ükskõik mida nad ka ei teeks, lõppeb kellegi jaoks südamevalu.
ML Stedmani samanimelisest romaanist kohandatud „Valgus ookeanide vahel” on tunnustatud filmitegija Derek Cianfrance'i uusim lavastamispilt Blue Valentine ja The Place Beyond the Pines kuulsusega. Sarnaselt Cianfrance'i eelmisele teosele on valgus ookeanide vahel läbimõeldud ja hästi läbi viidud uurimus selle kohta, kuidas suhete säilitamiseks tehtud toimingutel ja valikutel võivad olla ettenägematud tagajärjed (millest mõnda ei tunta isegi aastaid hiljem), hoolimata kavatsustest nende taga. Ehkki Cianfrance juhatab siin menetlust (vaieldamatult) kindlamalt ja enesekindlamalt, kui tal oli tema varasemate lavastajate jõupingutustega, jääb The Light Between Oceanes nende küsimuste ja seotud ideede uurimiseks eriti mõjuval või kaasahaaraval viisil.
Valgus ookeanide vahel on disainilt seebiooper, mis tuletab meelde Nicholas Sparksi kollektiivseid teoseid - kasutades narratiivseid vastandusi ja melodramaatilisi süžeearendusi, et keerutada lõnga, mis muutub muinasjutu romansist (potentsiaalselt) hukule määratud armastuslooks, vähe aega. Michal Fassbender ja Alicia Vikander, demonstreerides veel kord, miks nad on vastavalt Oscari-nominent ja Oscari-võitja, aitavad siin toimuvate sündmuste emotsionaalset maandamist, võimaldades ookeanide valgusel tegeleda väga väljakutsuva teemaga (emotsionaalsed armid erinevat tüüpi isikliku kaotuse tõttu), ilma et see oleks vastumeelne või sahhariin. Kahjuks üritab Cianfrance siin liiga palju maad katta narratiiviga, mis ulatub lõpuks paljude aastate taha, samal ajal tegeledes oma suurte ideedega,kuid suudab peategelasi, aga ka nende tagamaid ja kogemusi maalida ainult liiga laia joonega.
Visuaalselt on ookeanide vaheline valgus aga Cianfrance'i seni kõige edukam lavastajatöö. Kinokunstniku Adam Arkpaw'i (Tõeline detektiiv 1. hooaeg ja eelmise aasta Fassbenderi pealkirjaga Macbeth) valvsa pilgu all loob ookeanide valgus kunstlikult meeleolu mis tahes konkreetse stseeni või hetke jaoks, pakkudes Austraalia ja Uus-Meremaa rannikualade elavaid pilte. filmiti. Kaameranurga kadreering ja pildistatud pildid rikastavad filmi narratiivi sisu veelgi, nagu ka ümbritseva keskkonna heli sagedane kasutamine ja Oscari-võitja Alexandre Desplat (The Grand Budapest Hotel) dramaatiline partituur - välja arvatud juhul, kui muusika on liiga tipust igatahes. Probleem on selles, et filmi muljetavaldav meisterlikkus kompenseerib ka siin räägitava loo puudujääke.
Nagu varem märgitud, jõuavad Fassbenderi ja Vikanderi tugevad etteasted lõpuks ka mõnele õhukesele jutustamisele. Osa probleemist on see, et "Ookeanide vaheline valgus" raamib narratiivi suures osas Tomi vaatenurgast - viidates tema ajaloole ja sündmustele, mis teda moodustasid, ilma et Isabele oleks tegelasena võrdses mahus välja toodud. Isabele on aga liikumapanev jõud nii suures osas selles, mis juhtub loos, ja nii mõndagi sellest, mis filmis ilmneb, on lõpuks emotsionaalselt vähem mõjuv. Fassbenderil ja Vikanderil on hea ekraanikeemia ning nad panevad Tomi ja Isabele tundma end pigem tõeliste inimestena, kuid ookeanide vaheline valgus tunneb end siiski pisut õõnsana - neid juhivad pigem süžee mahhinatsioonid kui tegelaskuju arendamine.
Filmi "Ookeanide vaheline valgus" kolmas oluline mängija on Rachel Weisz'i tegelaskuju: Tom ja Isabele "lapsendatud" lapse ema Hannah Roennfeldt. Hannah's backstory on filmi teise poole sisse põimunud mõnevõrra ebamugavalt - see võimaldab Hannahil paremini täita oma eesmärki süžees, kuid jääb samal ajal ikkagi tegelase täieliku arendamise alla ja oma kaare muutmine nii veenvaks või huvitavaks kui nende jaoks Tom ja Isabele. Ookeanide vaheline valgus võib olla peamiselt lugu sellest, kuidas saatus ja ümbritsev maailm ning nende järgnev mõju üksteisele mõjutavad kolme erinevat inimest, kuid see on ainult osaliselt edukas oma ambitsioonikate jõupingutustega siduda kõik kolm jutustusniiti rahuldaval viisil.
Lõppkokkuvõttes tõstavad tugevad etendused ja ilus kinematograafia Ookeanide vahelist valgust, kuid seebiooperi kontseptsioonid ja ebaühtlane kirjutamine hoiavad seda tagasi. Cianfrance teeb režissööride vaatenurgast suurepärast tööd - ehkki siinse stsenaristina üritab ta Stedmani lähtematerjali filmikunsti narratiivi tõlkida, mis haakub tema nüüdsest väljakujunenud filmitegemisstiili toore ja autentse tooniga. Nii jääb valgus ookeanide vahel lõpuks filmiks, millel on palju omadusi, mida tasub imetleda, kuid tervikuna tundub see mõnevõrra külm ja kauge. Sellegipoolest, kui auväärne romantiline melodraama (isegi see, milles on viletsuse abistamist) on teie meeltmööda, siis see on üks armastuslugu, mille poole võiksite mõelda.
HAAGIS
Valgus ookeanide vahel mängib nüüd USA teatrites. Selle pikkus on 132 minutit ning temaatilise materjali ja osa seksuaalse sisu hind on PG-13.
Andke meile kommentaaride jaotises teada, mida filmist arvasite!
Meie hinnang:
3/5 (hea)