Midagi õelat nii saab - see on alahinnatud Disney teise tooni film, mida oleme varemgi mitu korda puudutanud, kuid nüüd on aeg anda sellele unustatud friiknäitusele teine välimus. Alates legendaarse Ray Bradbury kirjutatud põnevast stsenaariumist kuni jahutavate visuaalide ja efektideni on see kindlasti üks film, mis paneb teid õudse meeleolu juurde.
Täna jalutame läbi Coogeri ja Darki Pandemonium Shadow Show, vapustavasse Mirror Maze'i ja anname sellele jube karnevalisõidule väärilise austuse. Valmistuge sukelduma Disney varjuküljele. Siin on 10 varjatud detaili raamatus „Midagi õelat nii saab“.
10 Bradbury kirjutas stsenaariumi oma romaani põhjal
Raamatust filmi on mugandusi vähe, mis püüavad lähtematerjalile nii märkimisväärselt lähedale jääda, miks mitte lasta autoril stsenaarium kirjutada? Hoolimata romaanist mõne graafilisema stseeni eemaldamisest on see ikkagi Disney film, tõmbas Bradbury oma stsenaariumi otse oma originaaltööst.
Bradbury kingitus kummalise ja ebatavalise kohta särab romaanis kõige eredamalt, kuid tema stsenaarium kannab endas üle sama oktoobrikuise kummastuse, mis annab loole kummalise võlu. Romaani fännid võivad vajada veidi muudatustega kohanemist, kuid sama põhilugu ja hirmutised on endiselt olemas.
9 See oli rahaline flop, kuid korralikult üle vaadatud
Üks põhjus, miks see film on varjus püsinud, tuleneb peamiselt selle rahalisest ebaõnnestumisest. Olles oma hinnanguliselt 19 miljoni dollari suurusest eelarvest teeninud vaid 8,4 miljonit dollarit, teenis see vaevalt alla poole oma kuludest. Nagu öeldud, teenis see siiski hea maine.
Ray Bradbury ei nimetanud seda mitte ainult oma töö üheks parimaks töötluseks, vaid kriitikud kiitsid seda ka korralikult. Isegi Roger Ebert andis sellele positiivse arvustuse 1983. aastal. Sellest ajast peale on film kindlasti hõljunud mainel, et see on autori parim esindus, ja on sellest ajast alates saanud kultusfilmi staatuse.
8 Ajavahemik muutub
Raamatus tundub ajaperiood pigem 50ndate või võib-olla 60ndate alguses. Raamat debüteeris 1962. aastal, seega on mõistlik, et Bradbury oleks tahtnud, et see asetuks tolleaegsesse aega. Miks siis tundub, et film on seatud 30. või 40. aastatesse?
Võib-olla üritasid filmitegijad filmi väljanägemiseks ammutada autori enda lapsepõlvest? Väidetavalt sai romaan inspiratsiooni sündmusest karnevalil, kus Bradbury noorpõlves osales. Või pidi see olema selle jube antiikse tunde loomine iidsema atmosfääri loomiseks. Mõlemal juhul see töötab.
7 Iga antud soov esindab surmavat pattu
See on üks neist jutustamise elementidest, mida enamik valvsatest vaatajatest juba miili kaugusel nägid, kuid arvasime, et lisame selle ka sisse. Iga hr Darki antud soov või tema karnevaliatraktsioon peegeldab ühe linlase surmavat pattu. Ka Bradbury ei jäta oma geniaalsel moel kunagi pisikese irooniaga puistamist.
Mõelge sellele, juuksur härra Cossetti ihkab võõraid iludusi ja temast saab habemega daam. Härra Tetley ahnus teeb temast sigaripoe indiaanlase ja preili Foley edevus muudab ta pimedaks iluduskuningannaks. Nagu öeldakse, kaasneb kogu maagiaga oma hind.
6 Carnival Freaks on kõik Darki seadmete ohvrid
Eelmiselt sissekandelt hüpates näeme, et kui iga linnainimese soov on täidetud, muudavad nad hr Darki karneval need ja jõuavad friikide show osana. Peale hr Darki, hr Coogeri ja tolmunõia nähakse kõiki teisi friike hiljem Tummi pesas eksponeerituna külmutatuna ja ootavad kasutamist.
Nii et ainult kolm inimest tõmbavad karnevali nööri tõeliselt, teised aga jäävad ootama. See tähendab, et kõik teised karnevalifriikid on hr Darki maagia varasemad ohvrid. Otsustamisstseenis paraadi suuruse järgi otsustades on Dark tegutsenud juba tükk aega.
5 Hr. Tume mai või ei pruugi olla kuri
Jonathan Price'i suurepäraselt mängitud hr Dark on vaieldamatult Bradbury suurim kaabakas. Osa sellest, mis teeb ta nii võluvaks ja õelaks, on see salapära, mida ta kannab nagu ühte oma mustast ülikonnast. Suur osa tema dialoogist jäljendab Miltoni kadunud paradiisi ja tema kiusatuste tempel on haamrid kindlasti kuradima kvaliteediga, kuid kas ta on tõesti deemonlik kohalolek?
Pimedat ja tema karnevalit nimetatakse sügisrahvaks, kummaliseks rändavaks olendite rühmaks, kes toituvad teiste soovidest. Kuigi Bradbury üritab tõepoolest klišeedest eemale hoida, ei saa me Tummi kuradilaadseid jooni eitada. Võib-olla on see publikule otsustamiseks parem.
4 Hr Dark ilmub teises Bradbury teoses
Hr Dark pole mitte ainult karnevali ringmeister, vaid ka friik-show liige. Tema veidrus? Ta on illustreeritud mees, tema keha tätoveeringud nihkuvad, muutuvad ja muutuvad. See on muljetavaldav visuaalne efekt, kuid on tuttav ka kõigile, kes puutuvad kokku Bradbury raamatutega.
Ray Bradbury novellikogu Illustreeritud mees on ühendatud kohtumise kaudu nimelise Illustreeritud mehega, kelle pidevalt muutuvad tätoveeringud räägivad raamatus lugusid. Tegelane on sihitu rändaja, kes ütleb peategelasele, et ta oli kunagi karnevalifriikide liige. Tundub tuttav? Võib-olla oli see hr Darki tegelik saatus pärast karnevalide hävitamist? Kes teab…
3 Tolmu nõid mängib mitu rolli
Selles raamatus on hr Darkil oma pakkumise tegemiseks terve trupp karnevalifriike. Filmis on enamik neist tegelikult muutunud linnarahvas. Suurema osa Tume mustast tööst teeb käputäis mitmesuguseid karneid või hr Cooger ja tolmunoit.
Tolmunõid kannab kogu filmi vältel palju erinevaid mütse, enamasti võlub ohvreid või meelitab linna mehi karnevalile. Ta on segu romaani nõiast, ennustajast, madude hurmurist ja maailma ilusaimast naisest, kuid selle asemel, et olla lihtsalt tegelaste asendaja, teeb ta nõiast palju huvitavama rolli.
2 See on Deathless, Goreless õudusfilm, mille on teinud Disney
Midagi õelat nii saab on õudusfilm, mis põhineb hiilgaval õudusromaanil, sellest pole võimalik mööda minna. Fantaasiaelemente on lihtsalt piisavalt, et õudne pilt kokku segada. Jah, me näeme hüpnotiseerivat karnevalit, kus on peeglisaal ja vaateratas, kuid näeme ka pea maharaiutud lapse pead, tuba täis tarantleid ja elektrilöögiga surnukeha.
Kuid saate aru, pole mingit tasuta raha, selget sisu ja isegi ainus surm filmis on vaieldav, kui olete lugenud Bradbury teoseid. Kuid see annab meile siiski mõned tõesti jube ja loomingulised stseenid ning kindlasti mõned, mida Disney ei oota.
1 See on üks Disney tumedamaid teoseid
Kui inimesed, kes seda filmi tunnevad, sellele mõtlevad, kriteerivad nad selle tavaliselt teiste üllatavalt tumedate Disney-filmide kõrval, pannes selle tavaliselt selliste pealkirjade juurde nagu „Must pada“, „Naase Ozi“ ja „Vaatleja metsas“. Üllatuslikult võib see siiski olla põhjus, miks see film erilist tähelepanu ei pööra.
Saame aru, miks Disney tahaks asju nii säravalt ja sädelevalt hoida, see on ikkagi nende firmamärk. Kuid kui nad saavad kiidelda selliste helisignaalidega nagu Hocus Pocus, saavad nad kindlasti ka selle koipallidest välja võtta. Jah, see on aeglane põletus, kuid see on siiski suurepärane varjude alla mattunud film.